Üheks selliseks võrdumiks, mis põhineb Luuka evangeeliumi autori eriainesel, ja millele ligilähedast nii kompositsioonilt kui ka sisult ei esine üheski teises evangeeliumis, on tähendamissõna kadunud pojast.
Pühad isad on kutsunud tähendamissõna kadunud pojast evangeeliumiks evangeeliumis. Sellest kirjakohast on palju ja põhjalikult kirjutatud, kuid üht mõttetera tahan alljärgnevalt jagada.
11. Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega.
12. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
“Isa” tuleb kadunud poja evangeeliumis võtta, kui meie taevase Isa võrdkuju. Pojal on sünnipärane - loomuomane taju ja teadmine oma armastavast Isast, kellega ta koos elab. Seega saab ta oma Isa poole pöörduda ja öelda: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!”. Ta nõuab osa varast endale. Kuna poeg on ebaküps siis ei saa ta alguses aru, et vara, mis kuulub Isale kuulub ka temale ja tal ei ole vaja seda pärimisõiguse alusel endale nõuda. Just seda ütleb Isa hiljem oma vanemale pojale: “Poeg, sina oled alati minu juures, kõik, mis on minu, on sinu oma”[1].
Ja nõnda nõuab noorem poeg oma Isal eraldada osa varast, mis kuulub talle. See on tema nõrkus ja patt. Noorema poja patt seisneb tema sisemises jagunemises, eraldumises, mis temaga aset leidis. See eraldumine ja jagunemine ongi iseenesest patt ja kurjus. Kurjuse lühike definitsioon on see, et kurjus ei eksisteeri iseenesest, oma enda olemusest, vaid pigem on kurjus hea osaline puudumine, nagu ütleb püha Maximos Usutunnistaja.
Isa on suursugune ja tingimusteta oma armastuses. Isa ei hooli endast, ta on hoopis mures kellegi teise säästmise pärast, kelleks on tema enda laps. See on tema elu eesmärk ja tema olemasolu kõige väärtuslikum osa. Ta ei mõtle sellele, mida maailm tema kohta ütleb, isegi mitte sellele, et ta võib kaotada oma au ja kuulsuse, isegi selle, et ta on isa. Talle võib tunduda isegi, et Ta kaotab oma poja, kes hülgab kodu ihaldades kaugeid maid. Isa armastus on võimeline minema kaugemale, kui seda on maailma kohtumõistmine ja karistamine või Tema poja mäss. Sellepärast valib Isa sõnatu vaikimise. Ta teab, et sõnadest ei ole kasu ja miski ei liiguta enam poega. Esialgu peab Isa pojal laskma eksida, laskma tal kannatada, laskma tal saada oma õppetund, et poeg näeks iseennast. Isa teab, et see on ohtlik, võimalik et fataalne, kuid ta ei näe teisi võimalusi.
Läbi oma armastuse on Isa alati poja poole peal, Ta ei jäta teda iialgi maha; kuigi Ta ei lahku kunagi kodunt, levib Isa armastus sealt välja ja jõuab kõikjale. Ta on oma südamelt nii suur, et Ta ei proovigi ennast hoida või kaitsta, ta ei ürita oma poisut survestada. Ta pigem õpetab oma poissi läbi oma kannatuse, kogu oma olemise täielikus vaikuses, ja võttes, kannatlikult oodates, enda kanda risti. Isa ei sunni oma poega jääma, vaid pigem annab alati võimaluse tagasi tulla! Ta loob oma pojale tingimused, just pojale omased tingimused, et poeg saaks tulla tagasi Tema, kui Eluallika juurde. See poja liikumine Isa suunas määratleb poja. See liikumine Taevase Isa suunas määratleb ka Kolmainu Jumala teise isiku Poja. Kas ei ütle midagi olulist Johannese evangeeliumi esimene salm: Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures[2], selle müstilise, meile alati lõpuni mõistmatuks jääva Isa-Poja suhte - isaks olemise ja pojaks olemise kohta?
Isa annab oma pojale, ükskõik, mis kurja ka poeg pole teinud, alati võimaluse pöörduda tagasi isakoju. Ta annab selle võimaluse üliõrnal moel, hoides puutumata poja vaba tahte. Isa teeb võimalikuks selle, et poeg leiaks üles kodutee ja, et ta saaks tunda, et see on tõesti tema tõeline kodu, nii, et ta ei lahkuks sealt mitte kunagi, ja kuigi pojal tuleb tihti viibida mujal on ta oma südames alati kodus, ja tal õige arusaam oma kodust ja vankumatu armastussuhe Isaga – nii, et ta on oma Isa kojas kogu aeg, ükskõik kus ta ka ei viibiks. Meie metropoliit Stefanus on oma raamatus “Pilguheit õigeusku”[3] pannud kirja ühed imeilusad palvesõnad: „Issand ühte ma palun, seda ainult nõuan ma, et ma saaksin olla Sinu kojas kogu oma eluaja ja panna tähele Sinu ilu oh Issand. Aamen.“
Ütlemata mitte ühtegi sõna jagab Isa oma vara ja annab nooremale pojale selle mida too nõuab. Isa käitub oma pojaga viisil, kus Isa teab, et tema poeg saab aru, et ta käitub viisil, mille osas on Isal teistsugune tahe ja poeg saab aru, et Isa teab ja mõistab, mis on parem. Ja Isa annab siiski pojale osa varast, mida poeg nõuab. Kuid see osa, mis on ära lõigatud elu viinapuust, ei ela enam ega saa olla enam viljakas.[4] See “osa”, mis võetakse jõuga või mässumeelselt – millal ja kus iganes me seda teeme – ei juhi meid elule ega too meid paradiisi, vaid hoopis lagunemisele ja kadumisele. Ükskõik, mida me mässumeelselt kogume, kogudes kokku kõik, mis me oleme isalt nõudnud, pillame me laiali liiderliku eluga[5] – see on elu ilma õnnistuseta ja päästeta, elu viletsuses ja patus, elu ilma Jumalata, elu ebaloomulikul viisil. See osa närbub ja kuivab kiiresti ja saab oleme laiali pillatud. See saab lõppema eluga viljatuses, eluga, mis on eraldatud vaimsest elust. Selles olukorras ei ole valgust, ega viljakust, ega tulevikku inimesele. See on olukord, kus kõik haiseb lagunemise ja kõdunemise järele. See on surm, see ongi põrgu.
Seevastu osakese, mille Jumal annab meile, on kehast, mis on ühtaegu jumalik ja inimlik – Jumala inimene, kelleks on Kristus – tõeline Jumal ja tõeline inimene. Kes on murtud ja jagatud kuid jaotamatu, alati söödav, kuid mitte kunagi otsa lõppev, vaid osavõtjaid pühitsev[6]. See on kui üks väike portsjon juuretist, mis sisaldab kogu Jumala riigi väge, mis päästab kogu maailma levides kolmemõõtmeliselt üle kogu loodu.
Kõik mis on vale ja petlik saab avalikuks kuumas põletavas reaalsuses - see kaob ja hävineb. See hülgab meid nii, et me jääme omapead üksi, isoleeritutena ja näljastena – võõrana kaugel maal kus kõike kulutatakse ilma uuenemiseta[7]. Noorem poeg mitte ainult ei kulutanud kõik, mis tal oli, vaid sellel kaugel maal ilmnes lisaks veel suur nälg. Selles kauges kohas ei saa keegi elada igavesti head elu. Lõpuks hakkab suur nälg kimbutama igaühte, keegi ei suuda teist enam aidata. Sellises olukorras degradeeruvad tingimused ja see viib täielikku viletsusse ja vaesusesse ning hävitab kõik mis on inimlik – inimesele omane. Ja kui noorem poeg küsib abi siis saadetakse ta sigasid karjatama ja ta ise muutub seaks. Ta kaotab oma olemuse ja oma sünnipärase au, ta muutub loomaks. Talle on isegi sigade toit keelatud, ja kui ta saabki mõne kübeme sigade toitu, siis see ei toida teda. Suur nälg on ka sellepärast, et sigade toit on pojale söömiskõlbmatu. Meil on vajadus teistsuguse toidu järele!
Oma katsumustes kaugel maal kannatades avastas noorem poeg endas midagi sügaval. Ta avastas endas vastupidava, mõjutamata ja rikkumata osa. Ta mõistis, kes teda võiks aidata ja kus on tema varjupaik, kus on tema pääste .
Enne kui poeg üldse koju jõuab, näeb isa teda kaugelt ja jookseb välja teda tervitama. Lausumata sõnagi haarab isa oma poja oma embusesse ja suudleb teda palavalt. Märkamatult mõistab poeg kõike; ta saab isalt oma vastuse: isa on kuulnud tema patutunnistust, ta teab seda enne kui see on välja öeldud. Ta nägi oma poega enne tema pöördumist. Ta on olnud temaga ilma, et poeg oleks näinud teda. See, kes armastab tõeliselt, kuigi ta on eemalviibiv, on alati koos sellega, keda ta armastab, ilma, et see oleks kõrvalolijaile nähtav.
Olenemata sellest, et poeg hakkab pihtima; ja sõnad tulevad iseenesest; need valatakse välja tema südamest. Ta räägib oma patust, oma kuriteost, ja siis...ta peatub. Ta ei söanda lõpetada oma mõtteid; ta ei söanda paluda, et ta oleks kas või oma isa üks alandlik teener. Ta on uimastatud armastuse valingust see võidab ja purustab ta; seistes vastastiku sellise armastusega on ta võimetu vastama. Ta lihtsalt pihib oma patu ja langeb vaikusesse.
Nüüd on isa kord vastamiseks pöörduda, samal viisil kui ta poeg, ta “räägib” piisavalt ja selgelt vaikusega. Ta ei räägi oma pojale tunnetest, ega seda, kui palju ta on kannatanud, ega seda kui palju ta pidi kannatama valu, kui poeg tema juurest lahkus. Ta isegi ei väljenda oma rõõmu, kui palju rõõmu ta tunneb sellest, et ta poeg on tagasi pöördunud. Selliseid asju ei saa väljendada sõnadega; nendel hetkedel on sõnad haihtunud ja üleliigsed. Ta ei suuda rääkida oma pojaga, kes tuleb täis sügavat väärikat vaikust ja piiritut isaarmastust. Kuidas saab Ta anda sõna rääkimatule, mis aitaks kaasa ainult selguse ja tõelisuse vähendamisele, mida saab väljendada ainult vaikuses. Ja nii ei ütle Isa oma pojale midagi. Nende suhte müstiline väljendus leiab aset täpselt samamoodi sakramentides, sügavas ja leegitsevas armastuses, mis muudab keele vaikivaks. Rääkimise asemel annab Isa korraldusi oma sulastele, et need tooksid parimad riided, ta laseb tappa nuumvasika: “ söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud! Ta suudab rääkida ainult teistega. Ta suudab rääkida ainult teistega, ta räägib oma teenritega:” See on mu poeg, kes on...“.
Tähendamisloo alguses ei rääkinud isa oma pojaga, ta ei manitsenud teda ümber mõtlema, ta ei öelnud mitte kui midagi. Tema vaikimine ei viita ükskõiksusele või suutmatusele mõista selle draama mõõtmeid. Ta ei olnud mitteteadlik ohtudest, mis ootasid ta poega ees, kui ta poeg valis kodunt lahkumise. Seal ei ole kohta huvi puudumisele ega külmusele, mis oleks võinud viidata ükskõiksusele või tunnete puudumisele. Isa jätab kõrvale kõik; ta ületab kõik takistused oma piiritu armastusega. Isa järgneb oma pojale ja saadab teda isegi kuni täieliku hävinguni ja surmani. Ta on maetud koos temaga. Isegi kuulmata detaile, teab ta Isa kogu oma poja lugu, läbi mille ta poeg on reisinud. Ta teab, et tema poeg on tõeliselt maitsnud põrgut, hävingut ja surma.
Ja ta poeg on leitud, päästetud, toodud tagasi ellu hoopis ühe teise jõuga, mis on ja on alati olnud temaga ja mis on saatnud teda salajas ja vaikides. See on pojaks olemise vägi ja see on isaduse – Isaks olemise vägi. Armastav Isa ei soovi oma poega mõjutada, isegi siis, kui see poeg on kadumise ohus. Ta ei taha tema au vähendada, isegi siis, kui Ta teab et tema ainuke poeg võib hukkuda ja surra. Isa on kasvatanud oma poja üles vabaduses, mis on nii ohtlik kui ka õnnistav, kuid alati kaitstud isa piiritu armastuse poolt. Isa armastus võidab surma ja toob kaasa suure rõõmu ja peo, mille otstarbeks ohverdatakse nuumvasikas. Pühad isad on öelnud et nuumvasika ohverdamine sümboliseerib Jumala Poega, kus pidu portreteerib Püha Liturgiat, kus võetakse kokku kogu Ihu - Kirik ja Kiriku elu.
Kokkuvõtteke võib öelda, et see, mis päästab selles tähendamisloos noorema poja on see, et ta mõistab, et ta on oma Isa poeg[8].
Preester Aabraham[1] Vt: Lk 15: 31
[2] Vt Jh 1: 1
[3] Stefanos, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. Pilguheit õigeusku. 2011
[4] Vt: Jh 15:5 Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes
jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei
suuda te midagi teha.
[5] Vt: Lk 15: 13
[6] Palvesõnad püha Johannes Kuldsuu liturgiast enne
püha Talle murdmist.
[7] Vt: Lk 15:14
[8] Materjal: Archimandrite Vasileios. The Parable of the Prodical Son. Alexander
Press, Montreal, Quebec, Canada 1999,
5- 26
