Mida tähendab püha õlitamine?
Sobivale kohale asetatakse laud ja selle peale püha evangeeliumiraamat ning nõu nisuga (jahuga). Nisu sisse pannakse nõu õliga ja selle ümber pistetakse seitse pilpakest (või küünalt), mille ühe otsa ümber on keeratud vatti. Iga preestri kätte antakse põlev mesilasvahaküünal. Preestrid seisavad laua ümber, feloonid seljas. Esimene neist võtab suitsuti magusa viirukiga kätte ja suitsutab ümberringi laual seisvat õli, kogu kirikut või tuba ja rahvast, jääb siis laua ette seisma, näoga itta ja ütleb: Õnnistatud olgu meie Jumal, alati, nüüd, ikka ja igavesti.
Nõnda algab püha õlitamissalasus, kus preestri ja osalejate ühises palves, ja seitsme evangeeliumi koha lugemises, läbi Püha Vaimu, on Kristus ise nähtamatult kohal ja pühitseb selle pühitsemiseks toodu oliiviõli, millega Tema ihu liikmeid - meid salvitakse. Püha Vaim langeb pühitsemiseks toodud õli ja iga palvetaja peale ja muudab tema meeli, nii et ta hakkab kogu loodut, ligimest ja Jumalat uut moodi nägema ja kogeme. Meie hinge puhtaim - jumalik osa – meie meel hakkab üha rohkem oma mõistuse imetlemiselt ja enesekesksuselt Jumala poole piiluma, Tema ilu vaatlema, kuni ta ei tahagi Temalt enam oma pilku ära pöörata – sest Ta on nii ILUS. Nõnda saab meie süda valgust täis, valgustades meie hinge kui lamp, eredamalt kui ükski loodud valgus, sest see valgus, mis nüüd on meie südames ongi Jumalast – mitteloodud valgus, valgus mida apostlid nägid Issanda muutmisel Taabori mäel. See valgus ravib meie hinge haavu otsekui imelise salviga salvides, puhastades meid nii nendest pattudest, mida me kahetseda suudame aga ka nendest, mis meie hingesügavuses peidetud on, ja millest me midagi ei tea. Patt on Kirikus jaoks haigus, mis vajab ravi, ja patune vajab õrnust ja mõistmist, Kirik ei ole kohtumaja - Kirik on haigla. Ega muidu ütle preester pihipalvetes pihile tulija poole pöördudes: „...vaata, et sa siit ei lahkuks terveks saamata!“
Jah tõesti nõnda ravib see püha salvimine eelkõige meie hinge aga ka ihu, sest need kaks moodustavad ühe terviku – inimese. Kuid viimane sõna jääb alati Jumalale, sest Tema teab palju paremini, mis meile kõige parem on.