Aadama väljaajmine Eedenist

Eelolev pühapäev on õigeusukirikus andeksandmise, piimast loobumise pühapäev. Sellel pühapäeval mälestame Aadama paradiisist väljaajamist. Jumal, kes tahtis jagada oma armastust lõi maailma ja inimese kogu loodu krooniks ja valitsejaks, aga mitte valitsema omapead vaid tegema seda koos Jumalaga.  

Aadam, kes sümboliseerib kogu inimkonda, astus üle Jumala käsust, ta ei usaldanud enam Jumalat, ta soovis ise kõike teada ja suuta.  

Sellest hetkest kui Aadam arvas ennast Jumalast “vaba olevat”, koges ta esmakordselt suutmatust valitseda loodut. Ta tahtis saavutada sõltumatust, ent niipea, kui see käes oli, kaotas ta kõik. Inimene, kes peab kogu loodut enda omaks ja soovib seda valitseda ilma Jumalata on kui täisvõimusel töötav tuumareaktor, mis on lahti ühendatud jahutussüsteemist. Suurim kuri, mida inimene saab teha on arvata, et ta suudab elada ilma Jumalata, uskuda, et ta ei sõltu Jumalast.  

Ja mida teevad Aadam ja Eeva kui nad mõistavad, et nad on reetnud Armastuse? Nad puhkevad kibedasti nutma. Kuid Jumal ei jäta oma loodut inimest maha. Saatan küll pettis inimest, soovides inimest Loojast eraldad aga Jumal annab meile midagi palju enamat – Ta annab meile jumalariigi kuhu me jõuame läbi Kristuse, läbi ajalise elu meeleparanduse teed käies.  

Pisarate and on Jumala kingitus. Kui meid ristitakse, siis ristimisvesi peseb meid pattudest. Läbi ristimise sureme me sellele maailmale ja ärkame uuele elule koos Kristusega. Ka silmapisarate puhul on tegemist veega. Pühad isad on rõhutanud, et silmapisarad, mis tulevad kahetsevast ja puruks löödud südamest saavad isegi olulisemaks kui seda on ristimisvesi - pestes meid puhtaks pattudest, muutes kivist südame armastavaks lihast südameks. Nõnda me sureme sellele, patust läbiimbunud maailmale, ja üha enam leiame ennast olevat jumalariigi kodanikud.        

Esmaspäevast algab suur paast. Olgu see meie patususest kurvameelne aga samas Jumala tundmaõppimisest rõõmus paastuaeg meile heaks harjutuseks aja abiliseks.

Püha Simeon Uus Teoloog inimese pattu langemisest.

Kõik loodu nähes, et Aadam oli paradiisist minema kihutatud, ei nõustunud talle enam alluma;
ei päike ega kuu ega tähed ei tahtnud teda enam tunnustada;
allikad keeldusid talle vett andmast ja jõed oma veel voolata laskmast;
õhk ei tahtnud enam liikuda, et mitte anda hingamist patusele Aadamale;
metselajad ja kõik maa loomad nähes teda langemas algsest aust, hakkasid teda põlgama ja olid valmis talle kallale kargama;
taevas oli valmis langema tema pea peale ja maa ei tahtnud teda enam kanda.

Aga Jumal, kes oli loonud kõik asjad ja inimese, mida tegi Tema?

Ta hoidis kõiki neid looduid vaos oma enese väega ja oma korraga ja püha tarkusega ja ei lasknud neid valla inimese vastu, vaid käskis loodul jääda tema sõltuvusse ja muutudes kaduvaks teenides kaduvat inimest, kelle jaoks ta oli loodud ja seda kuni ajani, mil uuenenud inimene saab uuesti vaimseks, rikkumatuks ja igaveseks ja mil kõik loodud olendid, kelle Jumal inimesele tema töös ja vaevas allutas, saavad samuti uuesti vabaks , saavad uueks koos inimesega ja nagu tema, saavad uuesti rikkumatuks ja vaimseks.

Masaccio, fragment maalingust, väljasaatmine Eedenis Brancacci kirik Santa Maria del Carmine Firenzes