Samaaria naise pühapäev
PAASA-AJA viies pühapäev on Samaaria naise pühapäev, mil me Johannese evangeeliumist Saamaaria naisest loeme Jh 4:5-42.
Samaaria naine tuleb võtma kaduvat vett aga saab osa elavast veest, mis hinge roojusest puhtaks peseb, ehk Kristus juhatab naise meele (νους) Jakobi kaevu ja külaelu juurest kõrgemate asjade poole: igavesest Elust osasaamise poole.
Kristus tuli maailma, et juua kaduvat vett, et saada osa meie kaduvusest, võtta meie häbi, valu, viletsus ja kaduvus – meie rikutud ihu, ja läbi oma ihuliku surnuist ülestõusmise ja Isa paremale käele istumise uuendada see – kinkida meile igavesse ellu voolava vee allikas (Jh 4:14).
Selle igavesse ellu viiva veeallika vastuvõtmiseks on vaja aga midagi enamat, kui litsalt Samaaria naise kombel öelda: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!” Ehk Jeesus saab aru, et Samaaria naine ei olnud selle igavesse ellu viiva vee allika vastuvõtmiseks veel valmis, ja enamgi veel, naisel puudus arusaam sellest, mida ta endale palub.
Jeesus märkas naise südames midagi, mis segas tal selle armu – kingituse vastuvõtmist ja seepärast ütlebki Jeesus naisele: „Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!” Ehk Kristus suunab naise meele õrnalt oma patu nägemisele ja naine vastab: „Mul ei ole meest.” Mille peale Jeesus näitab naisele tema olukorda: „Sul on õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest”, sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.”
Naise palve peale: „Isand, anna mulle seda vett“ avab Jeesus naise meele nägema ja mõistma oma pattu, ja naine läheb külla ja tunnistabki oma pattu öeldes: „Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?”
Ma hüüan Jumala nime appi, palvetades päevi ja aastaid, vahest kogu elu – ja mulle tundub, et Jumal ei räägi minuga, kuna Ta ei anna mulle seda, mida ma Temalt palun. Aga mul tuleb olla väga, väga ettevaatlik endale Issandalt midagi paluda! Sest tegelikkuses ei ole mul oidu aru saada, mida ma endale anun. Endale millegi palumise asemel tuleb mul valvata: olla väga tähelepanelik, kuulata, mida Temal mulle öelda on... ja olla eriliselt tänulik, kui ta laseb mul sattuda katsumustesse, et ma näeksin oma pattu, et see pisarate tulvavees kahetsedes kõrgele Jumala ette tõsta. Nii saab minu patukahetsusest otsekui igavesse ellu voolava vee allikas, millest väljavoolav pisarate vesi mu südame – mu meele puhtaks peseb ja Jumala Elust osasaamisele – Tema ilu nägemisele viib.
Üles kirjutanud preester Aabraham
