Armsad vennad ja õed Kristuses,
Ristija Johannese sündimise meenutus, mida me täna pühitseme, annab meile võimaluse mõtiskleda selle üles, milline on Püha Vaimu kohalolu ja toimimine igas inimeses, kes siia maailma sünnib. Võib öelda, et Püha Vaimu arm on välja valatud meist igaühe peale ja meie läbi kõikide inimeste peale selleks, et Kristus “Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal,” laseks meil Jumalat tundma saada (Joh. 1,18).

Vaatame lähemalt.
Kuidas sai püha Ristija Johannes, kes Messia tulekut ettevalmistas ja ettekuulutas,  Jordanis ristimise ajal Kristuse ära tunda ilma, et oleks Teda tundnud? Johannes ei olnud Kristust oma ihusilmaga näinud, kuid suutis seda siiski tänu valgusele, mis valgustas sellel hetkel tema südame silma. Tänu Püha Vaimu valgusele.

See aga puudutab meidki. Kas meie, teades, kes on Jeesus, Ta siiski tõeliselt ära tunneme? Kuidas saab Temast meie jaoks Jumala kohalolu? Mida teha, et “kasvada meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises? (2 Pt 3,18)

Vastus on sama, mis Ristija Johannese puhul : meile on tavalise või elamusterohke argielu lihtsuses antud Püha Vaimu valgus, see ime, et saaksime ära tunda Jeesuse, kes on Jumal.

Johannes tähendab “Issand heidab armu”. Toonase juudi tava kohaselt sai vastsündinu harva oma isa nime; enamasti pandi talle vanaisa nimi, mis seletab naabrite üllatust kui tema ema Eliisabet ütles, et lapse nimeks saab Johannes – nimi, mida selles suguvõsas keegi ei kandnud. Eliisabet näitab sellega, et katkestab sideme minevikuga. See väärib mõningast selgitust.

“Seda nime kuuldes”, ütleb püha Luukas (Lk 1,66) : “tuli kartus kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: “Mis saab küll sellest lapsest?”

See küsimus on õigustatud kuna tõdetakse, et “Issanda käsi oli temaga”. Selline sõnakasutus näitab selgelt, et Issand kaitseb seda inimest ja ülesannet, mis talle on usaldatud. Nagu oli ka prohvetitega kui öeldi, et “Issanda käsi tuli Eelija peale” (1Kn 18,46) ja Eliisa peale (2Kn 3,15).

Lapse sünni asjaolud ja Sakaria kõnevõimetus, mis kadus kui ta kinnitas nime Johannes, ilmutavad märksa suuremat armu. Selle armu laotab Jumal kogu oma rahva üle, et näidata oma täit headust.

Johannest kutsutakse “Kõigekõrgema prohvetiks”, sest ta läheb Issanda  Jeesuse eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises (Lk 1,76); Ta kuulutab kogu rahvale “meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks” (Lk 3,3).

Nagu Püha Vaim Johannest juba “emaihust alates” (Lk 1,15) “hoidis oma tiibade varju all”( Ps 91,4) nii hoiab ta meidki , tagades meis oma jumaliku kohalolu. Alates päevast, mil me võtsime vastu püha ristimise, on Püha Vaim meie peal, tuleb meie sisse ja elab meie südames, et me saaksime üheks Kristuse Jeesusega, et võiksime Teda igal hetkel ära tunda ja tundma saada armutundmisega, isikliku osaduse kaudu. Püha Vaim on meie peal, ehkki enamasti me pöörame talle selja; ta on meie peal ehkki võib ette tulla, et me sulgeme tema ees ukse.

Johannese sündimise lugu nagu püha Luukas meile seda jutustab on lugu, mis ülistab Jumalat iga kord kui Jumal vaatab alla inimese väiksuse ja viletuse peale. Jumala ligiolu väikestele ja alandatutele ilmutab meile tema armastuse mõõtmatut suurust.

Eliisabet oli sigimatu ja nad mõlemad – nii tema kui ka tema mees Sakarias – “olid väga eakad” (Lk 1,7). Lapsesaamine näis neile võimatu. Aga nad ei arvestanud Püha Vaimu anniga.

Milline rõõm: pühakiri annab meile teada, et Sakarias ja Eliisabet ei olnud ainsad, kes sellest Issanda poolt kingitud armastusest osa said. See kestab ajast aega ja põlvest põlve  kõigi nende jaoks, kelles on Jumala tundmine.  See ulatub meieni siin ja praegu, selsamal hetkel, mil tänase jumaliku liturgia valguses Jumal ulatab meile käe, et meid lohutada, et lasta meil mõista – meie elu ei ole raisku läinud, me ei ole iseendast mööda elanud, vaid oleme üles ehitanud midagi imelist. Muidugi mitte üksinda, vaid tema Püha Vaimu toel.

Tänahommikune evangeeliumilugemine kutsub meid tungivalt tegema kõik selleks, et Jumalat paremini tundma õppida, temasse paremini uskuda. Kui ma tunnen, siis ma tean. Kui ma usun, siis ma loodan ja proovin mõista seda Jumala kohalolu salasust, mis elab minu sügavaimas sisemuses.

Evangelist Luukas ütleb meile veel, et kuus kuud pärast Sakariale Johannese sünni kohta tehtud ettekuulutust ilmub peaingel Gaabriel uuesti, kuulutades – sedapuhku Maarjale – et ka tema jääb lapseootele ja toob ilmale poja (Lk 1,32-33). Siinkohal tuleb esile tõsta, et mõlema kuulutamise puhul on nii Eliisabet, Sakaraias kui Maarja piisavalt teadlikud aimamaks, et oma “jah”-sõnaga lasevad nad kogu oma elu kaasata Jumala plaani, mille ulatust nad kahtlemata veel ei aima, aga mille tõelised ja alandlikud teenijad nad tahavad olla.

Meiega on sama lugu. Jumal ei rahuldu üksnes meie harraste tõotustega. Meie käest midagi küsimata näitab Ta meile meie teed. Meie asi on sellele vastata, kasutades oma vabadust. Meie asi on see avastada, lähtudes sellest, mida elu meile on andnud,  mitte aga sellest, mida me teeksime siis kui oleksime keegi teine või meil oleks midagi muud. Sest see, mis järgneb “kui”-le, ei ole enam meie.

Et oma elu muuta, selleks tuleb sõltumata meie vanusest leida aega selleks, et olla kooskõlas Temaga, kes elab meie sügavaimas sisemuses ja teeb meist oma eluaseme siin maailmas. Me kõik oleme võimelised muutuma, igaüks omas rütmis.

Ja see kõik on siinsamas, meis endis!…
On tõsi, et oma elu muutmine võib mõnikord tunduda hüppena tühjusesse, aga mitte siis kui usume, et Püha Vaim on meiega, et saaksime seda sisemist muutumist rõõmus läbi elada. Mitte siis kui usume, et Püha Vaimu väel, kes meie hingesid ja ihusid valgustab, oma elu muuta tähendab olla võimeline vabanema oma pettekujutelmadest, kadedusest ja selle maailma saamise ja omamise üliküllusest, mis on nii kibe ja tulvil valet, valu ja petlikke lubadusi.

Mu armsad,
palugem Jumalat, et me ei ihaldaks enam seda, mida meil pole, ja oskaksime olla rohkem tänulikud selle eest, mis meil juba on.
Aamen!