Johannes Kuldsuu jutlus almusest

Johannes Kuldsuu jutlus almusest-lahkusest ja kümnest neitsist 

Johannes Kuldsuu alustab oma jutlust pöördumisega rahva poole ja kiidab neid, et nad iga pühapäev kirikus käivad, kuigi neil on naised ja lapsed kelle eest on vaja hoolitseda ja veel ka kodused tööd ja ametialased kohustused teha. Kiidab neid selle eest, et nad iga pühapäev kõik selle jätavad ja tulevad kirikusse ja lisab veel, et oma innukuses ja reipuses on nad selle linna suurimaks ehteks. Öeldes, et me erineme loomadest kuna meile on antud sõna, et me väljendame end sõnaga ja armastame sõna. Inimene, kes ei armasta sõna, on rumalam kui kariloom, kuna ta ei tea milleks ta on loodud ja kust ta on saanud sellise au. Seepärast olete te mulle kõigist kõige asendamatumad, et nagu tiibadel lendate heategija sõna kuulama ja asetate kõik jumalikust kõnest allapoole. Seepärast jätkame vestlust sellest, millest me hiljuti rääkisime: ma olen teile võlgu ja ma meeleldi maksan võla, sest see ei too mulle vaesust vaid annab rikkust. Ilmalikes asjades võlgnikud põgenevad, et mitte võlga tasuda, sest see teeb neid vaesemaks, aga mina jooksen teil järgi, et teile anda, sest sõna jagamises sünnib rikkus. Viimati me rääkisime kahetsusest ja et on palju erinevaid teid kahetsemiseks, et meil oleks kergem pääseda. Kui Jumal annaks meile kahetsemiseks ühe tee, siis me hakkaksime ennast välja vabandama, et me ei suuda seda teed minna, ei saa pääseda. Aga et sult see ettekääne ära võtta, andis Ta sulle palju ja erinevaid võimalusi, et teha sulle kergeks ülestõusmine taevasse. Rääkisime ka sellest, et kahetseda ei ole raske. Sa oled patune, mine kirikusse ja ütle: ma tegin pattu ja nii pehmendad süüd. Näiteks tõime Taaveti, kes tegi pattu ja pehmendas süüd. Seejärel esitasime ka teise tee, milleks on, nuta oma pattude pärast. Selles pole ju mingit raskust. Ei ole vaja raha kulutada, ei ole vaja läbida pikka teed ega teha midagi sarnast. On vaja üksnes oma pattude pärast nutta. Siis näitasime kolmandat teed kahetsemiseks ja esitasime tölneri ja variseri loo, kus variser ennast kiites jäi õigusest ilma ning tölner, kes näitas leppimise tundeid, läks õigeksmõistetuna. Ilma mingi vaevata sai õigeksmõistetud –andis sõna ja sai teo. Nüüd lähme edasi ja näitame kahetsuse neljandat teed. Mis tee see on? See on almus, heategude kuninganna, mis üsna ruttu tõstab inimesed üles taevasse ja on parim kaitsja. Heategudel on tohutu lend: ta ajab laiali õhu, läheb kuust mööda, on kõrgem päiksekiirtest, ulatub taevasteni. Aga ka sinna ei jää ta seisma; vastupidi, läheb läbi taeva ja voolab mööda inglitest ja peainglitest ning kõikidest kõrgematest jõududest ja jõuab kuninga enda trooni ette. Õpi seda ka Pühakirjast, mis ütleb: ”Korneelius! ...sinu palved ja su almused on tõusnud Jumala ette...(Ap10:3-4). Aga sõna”Jumala ette” tähendab seda: kuigi sul on palju patte, aga nii nagu heategu on sinu kaitsja, siis ära karda; mitte ükski kõrgematest jõududest ei peata seda; ta nõuab võlga, hoides käes isiklikku käsikirja. See on Jumala Enda silm, et kes on teinud ”ühele mu vähimatest”, see on teinud Mulle (Mt 25:40). Seega, kui palju sul ka ei oleks teisi patte, sinu almus-armulikkus kaalub kõik üle. Kas sa ei tea mõistujuttu kümnest neitsist, kes ei omanud armulikkust, kuigi olid jõudnud neitsilikkuseni, jäid välja abielust. Pühakiri ütleb, et oli kümme neitsit, viis arukat ja viis rumalat; arukatel oli õli, aga rumalatel ei olnud õli, seepärast nende lambid hakkasid kustuma. Rumalad tulid arukate juurde ja ütlesid: andke meile õli oma anumatest (Mt 25:1-8). Mul on häbi, ma punastan ja nutan, kui ma kuulen rumalast neitsist. Punastan, kui ma kuulen, et peale nii vägevat heategu, peale neitsilikkuse kangelastegu, peale seda, kui nad tõusid ihulikult taevasse ja võistlesid kõrgemate jõududega, said üle ja eemaldasid kirgede leegid, peale seda neid nimetatakse rumalateks. Kuid õigusega, sest olles teinud midagi väga suurt, olid nad ära võitnud vähe. Ja tulid siis rumalad, nagu on öeldud, ja ütlesid arukatele: andke meile õli oma anumatest. Aga nemad vastasid: me ei saa anda, “sellest ei jätku meile ja teile”(Mt 25:8-9). Ja seda nad ei teinud julmuse ja kurja pärast, vaid aja kitsikuse pärast, - kuna ootasid peigmehe tulekut. Olid rumalatel lambid, aga arukate lampides oli õli, kuid neil ei olnud. On ju neitsilikkuses tuli, aga almuses-heategudes on õli. Seepärast tuli kustub kui sinna ei valata juurde õli, nii kustub ka neitsilikkus kui see ei oma armulikkust. Andke meile õli oma anumatest, ütlesid rumalad, aga arukad vastasid neile, et me ei saa teile anda. Nad ütlesid seda mitte kurja pärast vaid hirmu pärast, et sellest ei jätku meile ja teile, kui me kõik püüame sisse pääseda, et me siis kõik ei jääks pruudi kambrist välja. Minge parem ja ostke müüjatelt. Kes siis on selle õli müüjad? Vaesed, kes almuste pärast istuvad kiriku ees. Aga kui palju eest seda müüakse? Nii palju eest kui tahad, hinda ei ole määratud, et sa ei poeks oma vaesuse taha. Nii palju kui sul on, nii palju eest ka osta. On sul peenraha, osta taevas, mitte sellepärast, et taevas on odav, vaid sellepärast, et Jumal on inimesearmastaja. Ei ole peenraha, anna kruus külma vett. “Ja kes iganes ühele neist pisikestest annab juua kas või ainult karikatäie külma vett” Minu pärast, “ei jää oma palgast ilma”(Mt 10:42). Anna leiba ja võta paradiis, anna vähene ja võta suur; anna surelik ja võta surematu; anna äraostetav ja võta mitteäraostetav. Kui oleks selline turg kus müüdaks odavalt ja suures koguses toiduaineid ning paljut oleks võimalik soetada vähese hinna eest, siis kas te ei müüks oma vara ja jätaks kõik kõrvale ning läheks sinna turule? Näete, seal kus on äraostetav, seal te näitate innukust, aga seal kus on tegemist surematuga, seal te olete hoolimatud. Anna vaesele ja vaiki sellest, - tuhanded suud hakkavad rääkima ja kaitsma sind, sellepärast et almus-annetus tõuseb üles ja kaitseb(sind): almus on hinge väljaostja. Seepärast nii nagu kiriku ukse ees seisavad anumad täidetud veega, et sa peseksid käsi, nii istuvad kiriku kõrval vaesed, et sa peseksid hinge käsi. Pesid käsi veega, pese hinge käsi almusega-annetusega. Ära too õigustuseks vaesust. Lesk oma äärmises vaesuses viis oma koju Eelija ja vaesus ei olnud tema jaoks takistuseks, suure rõõmuga võttis ta Eelija vastu. Selle eest sai väärilise tasu ja korjas almuse.... Kuid võib olla kuulaja ütleb, et anna mulle Eelija. Kas otsid Eelijat? Ma annan sulle Eelija Jumala ja sa ei toida Teda; kuidas sa võtaksid siis Eelija vastu, kui sa ta leiaksid? Kristus kõige Jumal ütles: kes tegi “ühele neist pisikestest”,- tegi Mulle(Mt 25:40) Kui keiser kutsuks kedagi õhtustama ja ütleks teenritele, tänage teda suuresti minu eest, sest ta võttis mind vastu oma koju ning toitis mind, kui ma olin hädas ja vaesuses. Kui nüüd keisril ehk inimesel on selline sõna jõud, siis kujutage endale ette kuidas Kristus sel päeval kutsub inglite ja kõikide vägede ette ja ütleb: ”See inimene maa peal viis Mind oma koju, tegi mulle palju head, võttis Mind rändurit vastu.” Seejärel kujuta endale ette selle inimese julgust inglite keskel, rõõmu taevaste aujärgede keskel. Kuidas see, kellest Kristus tunnistab, ei peaks omama julgust inglite ees. Niisiis, vennad, vägev asi on heategu. Hakkame teda armastama, sellele ei ole midagi võrdväärset; ta võib pehmendada patte ja päästa kohtust.  Armulikkusest tuleb nii palju head, aga meie jätame hooletusse ja ei hooli. Anna võimalusel leiba, ei ole leiba, anna peenraha, ei ole peenraha, anna kruus külma vett, ei ole sedagi? Nuta koos õnnetutega ja saad tasu, aga tasu saad mitte sunnitud vaid vabast tahtest tehtud heateo eest. Kuid nüüd vesteldes unustasime neitsid ära. Tuleme nüüd tähendamissõna juurde tagasi. “Läksid siis rumalad neitsid õli ostma, tuli peigmees” ja need, kellel olid heledad lambid “läksid temaga pulma, ja uks lukustati” pruudikambris. Tulid ka viis rumalat ja hakkasid koputama pruudikambri ukse peale ja hüüdsid;” ava meile”, aga seest tuli peigmehe vastuseks: minge minust eemale, “ma ei tunne teid”(Mt 25:8-12). Peale sellist suurt pingutust, pidid nad kuulma: “Ma ei tunne teid”. See tähendab, nagu ma ütlesin, et nad ilmaasjata ja ilma suurema kasuta saavutasid neitsilikkuse. Mõelda vaid, nad olid tagasi lükatud peale sellist suurt tööd ja  vaeva, olles saavutanud neitsilikkuse kui vastupandamatu aarde. Ärge arvake, nagu ma peaks neitsilikku väärikust vähe tähtsaks. Vanasti ei suutnud keegi hoida neitsilikkust. Mis siis tegelikult selle juures oli kõige raskem ja väljakannatamatum? Neitsilikkus ja surma põlgamine. Kuigi nüüd ei hirmuta need ka nõrku neitsid. Noa oli õiglane ja omas tunnistust Jumalalt, kuid elas naisega, sarnaselt ka Aabraham ja Iisak. Niisiis vanasti ei suutnud keegi säilitada neitsilikkust, sest eriti suur töö on ohjeldada oma keha. Kujuta ette neitsilikkust ja tunne ära selle vägevat heategu. Tal on iga päev kuritarvitus, mis ei vaiki iialgi, see on hullem sõjast barbaritega. Sõjas barbaritega on puhkuse aeg, kui peetakse läbiräämisi; seal mõnikord võideldakse mõnikord mitte, seal järgitakse aega ja korda. Aga sõjas, mida peetakse neitsilikkuse vastu, ei ole puhkust, kuna võitleb saatan, kes ei ründa kindlal ajal, ei oota kokkuleppelist märki võitluse alustamiseks. Kuid kes alati püüab leida relvastamatut-kaitsetut neitsit, et lüüa talle surmav haav. Neitsi ei saa sellest kunagi puhata ja alati kannab endas sõdalast. Isegi süüdimõistetud ei virele niimoodi, kuna näevad ülemust ainult aeg-ajalt, aga neitsi, kuhu ta ka ei läheks, kannab endaga kaasas kohtunikku ja vaenlast. See vaenlane ei anna talle rahu öösel ega päeval pakkudes talle naudinguid, viidates abielule, et temast eemaldada heategija ja luua temas künnis, et välja ajada temast vooruslikkus ja äratada temas hoorus, iga tund põleb meeldivalt köetud ahjus iharus. Mõtle kui raske on selline kangelastegu. Ja peale seda kõike kuulsid rumalad neitsid, minge minust eemale,” ma ei tunne teid”. Vaata kui vägev on neitsilikkus, kui ta omab oma kõrval õde- almust/heategu, siis ükski häda ei saa temast jagu vaid ta saab kõigest kõrgemaks. Nad ei saanud sellepärast pruudi kambrisse kuna nad ei omanud neitsilikkuse kõrval armulikkust/heategusid. Häbi öelda, et võideldes iharusega ei põlanud sa ära raha, olles neitsi loobusid sa elust ja lõid ennast risti, kuid armastad raha. Kui sa ihaldaksid meest, siis ei oleks süü nii suur, sest sa ihaldaksid omasugust, kuid nüüd on su süü palju suurem, kuna sa ihaldad mitte omasugust vaid võõrast asja. Abielus olijad väljendavad oma ebainimlikkust viidates oma lastele, kui sa ütled neile, et annetage, siis nad ütlevad, et mul on lapsed ja ma ei saa. Jumal andis sulle lapsed, sa said külluse vilja, et sa oleksid inimesearmastaja, aga mitte ebainimlik, inimesearmastust ära too ettekäändeks ebainimlikkusele. Kui tahad jätta head pärandust oma lastele, siis olgu selleks heateod, siis kõik kiidavad sind ja sinu mälestus on auline. Aga sina, kes sa ei oma lapsi ja oled ristilöödud elule, mille jaoks sina korjad raha?

Aga meil on elav sõna kahetsuse teest ja armulikkusest. Rääkisime, et armulikkus on vägev leiutis ja seejärel läksime neitsilikkuse merele. Niisiis armulikkuses on avatud sulle vägev kahetsuse tee, mis võib sind vabastada pattudest, kuid sinu jaoks on veel üks kahetsuse tee, mis on samuti küllalt mugav ja mille läbi võib vabaneda pattudest. Palveta iga tund, väsimatult ja laisklemata palu inimesearmastajat Jumalat ja Jumal ei pööra ära pidevalt paluvalt vaid andestab sulle su patud ja täidab su palved. Kui su palvet on kuulda võetud, palveta edasi, et tänada Issandat. Kui su palvele ei ole vastatud, siis ole ikka palves, et sind võetaks kuulda. Ära ütle, et olen palju palvetanud, kuid mind pole kuuldud, sest ka see on tihti sinu pärast. Jumal teab, et sa oled laisk ja hoolimatu ning kui sa saad vajaliku kätte, siis sa enam ei hakka palvetama ja just läbi selle puuduva sunnib sind tihedamini rääkima Jumalaga ja harjutama palvet. Niisiis ole palves nagu armunu ja ära ole laisk, sest palve võib paljutki korda saata ja ära suhtu palvesse kui mingisse vähetähtsasse asja. Seda, et palve viib pattude andeksandmiseni, seda võid teada saada jumalikust Evangeeliumist. Mida ta siis räägib? Taevariik on inimese sarnane, kes pani ukse kinni ja läks koos oma lastega magama. Sel ajal tuli keegi talt leiba küsima, koputab ja ütleb, et ava mulle uks, mul on leiba vaja. Aga tema vastab, et ma ei saa sulle praegu anda, sest mina ja lapsed läksime juba magama. See aga jätkas koputamist ja ei läinud ära kuni peremees ütles: tõuske, andke talle ja las läheb ära(Lk 10:5-8). Seega Pühakiri õpetab sind palvetama ja mitte kunagi norutama, ka siis kui sa ei saa, mida sa palud, ole palves seni kuni saad. Palju erinevaid kahetsuse teid on meile Jumal andnud, et võtta meilt ära igasugune ettekääne olla hoolimatu. Kui meil oleks ainult üks tee, ei suudaks me minna mööda seda. Saatan põgeneb alati selle relva eest. Tegid pattu, mine kirikusse ja pehmenda oma süüd. Kui palju sa ka ei kukuks, iga kord tõuse püsti, kahetse oma pattu. Ära heida meelt kui sa teed seda pattu uuesti, kahetse jälle, et sa hooletuse pärast täiesti ei kaotaks lootust tõotatud õnnistusele. Kui sa ka vanaduses patustasid, mine kirikusse ja kahetse. Kirik on haigla mitte kohtumaja, siin ei piinata vaid antakse patud andeks. Üksnes Jumalale ütle oma patt: “ Üksnes sinu vastu olen pattu teinud ja teinud mis paha su silme ees”(Ps 50:6) ja saad patust vabaks. Sul on veel üks tee kahetsemiseks, mitte raske, aga kõige kergem. Mis tee see on? Nuta oma patu pärast. Sellest räägib ka jumalik Evangeelium. Peetrus kõrgeim apostlitest, esimene kirikus, Kristuse sõber, kes sai ilmutuse mitte inimestelt vaid Isalt, nii tunnistab temast Jumal öeldes:” Sa oled õnnis Siimon Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas”(Mt 16:17). Seesama Peetrus sai hakkama mitte mingi väikese kuriteoga, vaid väga suurega - ta ütles lahti Jumalast Endast. Seda ma räägin mitte süüdistades õigust vaid et ergutada sind kahetsusele. Räägime selle loo algusest peale. Päästja teadis, et sel ajal kui ta ära antakse osad ütlevad temast lahti ja Ta ütleb Peetrusele, et kas sinagi ei tahaks eemalduda. Peetrus vastab:” Kui ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!”(Mt 26:35). Mida sa räägid Peetrus? Jumal määras nii, aga sina osutad vastupanu? Kuigi Peetrus väljendas oma tahet ja oma soovi, ikkagi tema olemuslik nõrkus sai võitu. Millal see toimus? Ööl, mil Kristus oli ära antud. Siis, nagu on öeldud, seisis Peetrus lõkke ääres ja soojendas end. Tema juurde tuli üks teenijatüdruk ja räägib: ka sina olid eile selle inimesega, aga tema vastab: ei tea ma seda inimest. Pärast salgas ta veel teine ja kolmas kordki, ja nii läks täide, mida Jumal oli ettemääranud. Mõjuvõimsalt vaatas Kristus Peetruse peale ja selle pilgu läbi andis talle teada. Ta ei rääkinud temale häälega, et mitte näidata teda juutidele ja et mitte häbistada oma õpilast, vaid pilguga ütles talle: näed Peetrus, läks täide see, mida ma ütlesin. Siis Peetrus hakkas nutma, aga see ei olnud lihtsalt nutmine vaid ta nuttis kibedasti, nii et tema pisaratest sai teine ristimine. Nii kibedasti nuttes pehmendas ta oma süüd ja peale seda on talle usaldatud taevased võtmed. Kui nüüd Peetruse pisarad pehmendasid nii suurt pattu, siis kuidas sinu pisarad ei pehmenda sinu pattu? Lahtiöelda oma Jumalast, ei ole väike vaid on üsnagi suur patt, kuid ikkagi pisarad pehmendasid seda pattu. Nuta siis sinagi oma patu pärast, kuid ära nuta lihtsalt näitamise pärast, vaid nuta kibedasti, nii nagu nuttis Peetrus. Tulgu su pisarate voog hinge sügavusest, et Jumal heldiks ja andestaks sulle üleastumised. Inimesearmastaja Jumal Ise ütles: “Ma ei taha patuse surma, vaid et ta pöörduks”, kahetseks,”ja jääks ellu”(Hs 33:11) Sinult tahab väikest pingutust, kuid Ise annab midagi eriti suurt, sinult ootab põhjust, et anda sulle pääsemise aare. Anna pisaraid, Tema annab sulle andeksandmise, too kahetsus ja Tema annab sulle pattudest vabastamise. Sina anna kasvõi vähimgi põhjus, et sa omaksid head õigustust, sest päästes oleneb üks osa Temast, aga teine osa meist. Kui me teeme selle, mis oleneb meist, siis ka Tema kingib selle, mis oleneb Temast. Kuid Tema on juba andnud, mis on sõltunud Temast – kinnitas päikese, kuu ja erilise tähtede tee, valas välja õhu, pani maha maa, ääristas mere, andis mäed, orud, allikad, jõed, järved, lugematu arv taimi jne. Too siis sina see vähenegi, et Ta kingiks sulle kõrgemaid hüvesid. Ärme ole siis hoolimatud eneste suhtes ja ärgem pöördugem ära oma päästest, omades sellist inimesearmastajat Jumalat, kes isegi kahetseb meie pattude pärast. Meile pakutakse taevariiki ja paradiisi. Kas me tõesti ei hakka pingutama omalt poolt, et mitte ilma jääda neist hüvedest? Kas sa siis ei tea, mida räägib Paulus, kes nägi palju vaeva ja saavutas loendamatuid võite saatana üle. Vaata, mida ta räägib: me saime õnnistuse Jumalalt, kuid ka mina nägin vaeva ja andsin oma osa:” Aga Jumala armust olen see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõige rohkem vaeva näinud.”(1Kor 15:10) Teame, räägib, teame õnnistuse vägevust mille me saime, kuid ta ei leidnud mind logelemas, ta teadis mu tegusid. Nüüd meiegi hakkame harjutama käsi almusteks/heategudeks, et tuua enda poolt see vähenegi, hakkame nutma oma pattude pärast, halama ebaõigluse pärast, et oleks näha, et ka meie omalt poolt toome vähemalt midagi, sel ajal kui see, mis saab meile kingituseks, tõstab meie jaksu. See on paradiis ja taevane kuningriik, mille väärilised me oleme tänu õnnistusele ja inimesearmastavale Jumalale meie Jeesusele Kristusele, kellele Isa ja Püha Vaimuga kuulub riik, vägi ja au, nüüd ikka ja igavesti. Aamen.