Asjata muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole, nagu ütles Schopenhauer, harva aga mõtleme me Jumalale, kes on alati meie jaoks olemas.

Mure on see, kui ma kujutan endale probleeme ette, mida tegelikult ei eksisteeri. Saksa filosoof Arthur Schopenhauer (1788-1860) on tabavalt öelnud: “Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole.”

Paljud usuvad, et liigsest muretsemisest on kasu, et see aitab hullemat ära hoida. Ülemäärased muretsejad püüavad ärevate mõtetega võidelda – nad püüavad mitte mõelda, püüavad neid mõtteid tõrjuda. Kuid iga jõud tekitab vastujõudu. Teiseks kasutuks valikuks on mitmed põgenemisstrateegiad näiteks alkoholi liigne tarbimine, narkootikumid, liigsöömine, ärevust tekitavate olukordade vältimine nagu pideva meelelahutuse otsimine.

Liigse muretsemise tagajärjel tekivad meil keskendumisraskused ja tähelepanu probleemid ning enesetunne on halb. Vererõhk tõuseb ja süda hakkab pekslema, öine uni on häiritud, tekivad hingamisraskused, südame ja veresoonkonna häired.

Miks me muretseme?

Muretsemine tuleb suhtekriisist Jumalaga. Inimene, kes on loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks (1Ms 1:26-27), on loodud elama osaduses Jumalaga. Jumal on andnud meile loomupärase kire ja iha selleks, et igal oma hingetõmbel kirglikult Jumalat ihaldada ja Tema ilu ostida.

Langenud maailm, kus me elame mõjutab meid alates meie esimesest hingetõmbest. Selle maailma kiusatused tulevad meie hinge viie meele kaudu - läbi nägemise, kuulmise, haistmise, kompimise ja maitsmise.

Jumala asemel hakkame me ihaldama maailma asju. See maailm on täpselt sama moodi ahvatlev nagu seda oli  keelatud vili paradiisiaias (1Ms 3:2-6).  Ihaldatud asjade saamine toob kaasa rahulolu ja naudingut. Mida enam me seda rahulolu ja naudingut otsime seda vähem me Jumalat mäletame. Me ihaldame head ja kindlustatud elu, head ja tasuvat tööd, ilusat kodu ja uhket autot, maitsvat ja rikkalikku sööki, ilusat ja tarka naist, ja naised vastupidi meest, terveid, ilusaid ja haritud lapsi. Selleks on meil aga vaja palju raha ja rikkust. Tihti vahendeid valimata võitleme me kirglikult selle nimel, et see oleks kestev. Ja kui kas või üks meie viiest meelest peaks registreerima mõne vähimagi märgi sellest, et me võime sellest kõigest ilma jääda - hakkame me kohe muretsema. Muretsemine aga toob omakorda kaasa kannatuse, kannatus aga uue muretsemise. Ja kõik need hingevalud mõjutavad meie keha, meie tervislikku seisundit – üks hetk me lihtsalt haigestume. Haigestumine annab aga põhjuse uueks muretsemiseks - me kardame kaotada seda, mis meile kõige kallim, ja see on meie elu. Nagu näha toob nauding kaasa kannatuse ja muretsemise.

Kus on siis väljapääs?

Asjata muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole, nagu ütles Schopenhauer, harva aga mõtleme me Jumalale, kes on alati meie jaoks olemas.

Püha Simeon Uusteoloog annab muretsemisest vabanemise retsepti: “Kes täidab alati ja kõiges Jumala tahet, saab elada kogu elu vabana maistest muredest.” Kui me teeme Tema tahtmist mööda, siis Jumal, kes teab meie vajadusi annab meile kõik, mis meil elus on vajalik - ja meil ei ole põhjust muretsemiseks.

Palves Jumala ette astudes saame me Temaga oma muret jagada ja juhatust paluda. Olgu meile abiks see Optina kloostri isade palve.

Issand, lase mul hingerahuga kohata kõike, mida algav päev mulle toob.
Anna, et ma usaldaksin end täiesti Sinu püha tahtmise hoolde.
Juhi ja toeta mind selle päeva igal tunnil igas asjas.
Mis sõnumeid me sel päeval ka ei kuuleks, õpeta mul neid vastu võtma hingerahu ja kindla teadmisega, et kõike juhib Sinu püha tahtmine.
Juhata mu mõtteid ja tundeid kõigis mu sõnades ja tegudes.
Ära lase mul üheski ettearvamatus olukorras unustada, et kõik tuleb sinu käest.
Õpeta mind käituma iga mu ligimesega otsekoheselt ja arukalt, kedagi ärritamata ja kurvastamata.
Issand anna mulle jõudu kanda algava päeva väsimust ja kõike, mis päeva jooksul juhtub.
Juhata mu tahet ning õpeta mind palvetama, uskuma, lootma, kannatama, andeks andma ja armastama.  Aamen !